Tartu ülikooli rektor Henrik Koppel (1863–1944) oli sinimustvalgete rahvusvärvide sünni juures, tema matusepäeval aga oli Tartu ülikooli peahoonel poolde vardasse langetatud Eesti NSV lipp. Olles erialalt kõrva-nina-kurguarst, propageeris Koppel aktiivselt tervishoiuideid ning püüdis 20. sajandi algul ühte liita eestlastest arstkonda. Tema panus Eesti kultuuriloos ulatub leepravastasest võitlusest looduskaitseni, alghariduse andmise edendamisest Tartu ülikooli juhtimiseni; Koppeli nimi tõuseb esile seltsiliikumise, Eesti ajakirjanduse ja kodumaa kiriku ajaloos, ta oli aktiivne poliitikaeluski. Tema tegevuse krooniks oli Tartu ülikooli rektori amet aastail 1920–1928.
Raamatus antakse ülevaade Eesti ühe väljapaistvama haridus-, kultuuri- ja kirikutegelase Johan Kõpu (1874–1970 Stockholm) elust ning tööst. Kõige põhjalikumalt käsitletakse tema tegevust Tartu ülikooli rektorina, kelleks ta oli koguni kolm ametiaega ehk kokku üheksa aastat (1928–1937), kandes oma õlul suurt vastutust ülikooli kujundamisel Eesti rahvusülikooliks ning selle tegevuse edendamisel ühe kõrgemate sihtide suunas. Selle kõrval jab Kõpp Eesti ajalukku Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku piiskopi ja peapiiskopina aastail 1939–1964.
“Rektor Hugo Kaho” on Tartu ülikooli rektorite biograafiate sarja kolmas üllitis. Taimefüsioloogia professor Hugo Kaho (1885–1964) jõudis olla Tartu ülikooli rektor aastatel 1938–1940. Oma rektoriaja algusaastal sai ta ka Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks. Oma elu ja tegevuse pidi Kaho Nõukogude okupatsiooni tõttu lõpetama paguluses Saksamaal.
Hans Kruus (1891–1976) jättis oma tegevuse ja teadusliku loominguga sügava jälje 20. sajandi Eesti poliitilisse, kultuurilisse ja avalikku ellu. Vene revolutsiooni aastal 1917 alustas ta kuni 1921. aastani kestnud esimest poliitikuteed, olles Eesti Maanõukogu, Asutava Kogu ja I Riigikogu liige. Ülikooli lõpetamise järel 1923 pühendus Kruus akadeemilise tööle. Temast sai eesti rahvusliku ajalookirjutuse rajaja, kelle uurimused 19. sajandi ärkamisajast kuuluvad Eesti historiograafia klassikasse. Kruus oli Tartu Ülikooli Eesti ja Põhjamaade ajaloo professor (1931–1940) ning prorektor (1934–1937). 1940. aastal nimetati ta Johannes Vares-Barbaruse valitsuse peaministri asetäitjaks, seejärel Tartu Riikliku Ülikooli rektoriks (1940–1941, 1944). Pärast sõda oli Kruus ühtaegu TRÜ professor, Eesti NSV välisminister (1944–1950) ja Eesti NSV Teaduste Akadeemia president (1946–1950); süüdistatuna “kodanlikus natsionalismis” 1950–1954 vangis. Pärast kodanikuõiguste taastamist asus Hans Kruus juhtima Eesti kodu-uurimisliikumist ning hakkas kirja panema mälestusi.
Tulevane Tartu Ülikooli rektor Jüri Kärner (1940–2010) veetis kujunemisaastad Harjumaal Hageris. Sealt jäi külge eluaegne loodusearmastus ning soov õppida Tartu ülikoolis bioloogiat. Bioloogide “lastehaiguse” – ornitoloogia – vahetas ta viimasel kursusel histoloogia vastu. Temast sai arengubioloog, kes on olnud Eesti praeguse maailmatasemel molekulaar- ja rakubioloogia koolkonna sünni juures. Õpilased meenutavad Jüri Kärnerit kui tõelist Õpetlast, kes oskas organismi taga ka elu ja maailma näha.
Jüri Kärneri teadlaskarjäär katkes ajutiselt 1986. aastal, kui ta määrati Tartu ülikooli õppeprorektoriks. Temast sai põhimõttekindel ülikooli reformija, mida võimaldasid nii NSV Liidus uutmise kiiluvees algatatud kõrgharidusreformid kui ka Eestis alanud riikliku iseseisvuse taastamiseni viinud ajajärk. 1988. aastal sai Jüri Kärnerist Tartu ülikooli esimene üle aastakümnete ametisse valitud rektor ning ta jäi ametisse kuni 1993. aastani. Tema eesmärgiks oli loobuda senisest NSV Liidu kõrghariduse mudelist, siduda ülikoolis tehtav teadus- ja õppetöö, rajada läänemaailma eeskuju järgiv kraadiõpe ning kehtestada üliõpilase kujunemist piirava kursusesüsteemi asemele ainesüsteem. Tartu ülikooli järjepidevuse ja taseme tagamine, edukate ja võimalikult vähe haiget teha püüdvate muudatuste läbiviimine Eesti iseseisvuse taastamise tormistel aastatel on paljuski just rektor Jüri Kärneri teene.
Meediakajastus